Krohvfassaad on osaliselt või täielikult krohviga kaetud hoone välissein. Krohv on üks taskukohasemaid ja kõige sagedamini kasutatavaid fassaadimaterjale uute hoonete ja renoveerimisprojektide jaoks Euroopas. Fassaadide krohvimine on populaarne järgmiste eeliste tõttu:

• seinte kaitse keskkonna mõju, ekstreemse külma ja kuumuse, ekstreemse niiskuse, betooni lagunemise ja terasarmatuuri korrosiooni eest;
• fassaadide krohvimine on tavapäraselt odavam teistest lahendustest;
• tehnoloogia ökoloogilised omadused;
• täiendav soojusisolatsioon ja energiasääst;
• meeldiv välimus ja atraktiivsus;
• kasutatav tellistest, vahtbetoonist, plokkidest ja muudest materjalidest ehitatud seintel;
• rakendatav igal hoonel, hoolimata selle otstarbest;
• kasutamise lihtsus nii uute majade ehitamisel kui ka vanade hoonete renoveerimisel, rekonstrueerimisel ja restaureerimisel.

Fassaadide krohvimine on üks väheseid pinnakatte tehnoloogiaid, mida saab kasutada igasugustel hoonetel ja materjalidel. Krohvil on ka äärmiselt head soojusisolatsiooni omadused. Krohvfassaadide puhul liigitatakse fassaadid reeglina kaheks: õhekrohvfassaadid ja raskekrohvfassaadid.

Õhekrohv paigaldatakse fassaadile või soojustusplaatidele õhukese kihina, krohvikulu ca 5-7 kg/m2 peale. Peamiselt kasutatakse silikoonkrohv. Silikoonkrohv on meie kliimas ideaalne viimistlusmaterjal, sest see on vastupidav kliima muutustele, vetthülgav ja vihmaga isepuhastuv. Silikoonkrohv on ka auru läbilaskva võimega, mis tagab ka fassaadi hingavuse. Silikoonkrohvile tehakse alla võrguga armeeringi, et aluspinnad oleksid vastupidavad ning sirged.

Raskekrohvi paigaldatakse seinale paksema kihina. Levinuim raskekrohvi materjal, mis Eestis hoonetel kasutatakse, on lubitsementkrohv. Miljööväärtuslikel alade kasutatakse tihti krohvina ka puhast lubikrohvi. Raskekrohvi paksus seinal n tavapäraselt 2-3cm. Krohvi paremaks sidumiseks kasutatakse raabitsvõrku