Esimene murukatus ehk haljaskatus arendati välja juba kaunis pikka aega tagasi. Nendest varaseim sellisel kujul registreeritud näide oli Babülooni Hanging Gardens, mis loodi 600 eKr. Sellel ajastul ehitati konstruktsioon kiviaiale, alumisteks kaitsekihtideks kasutati pilliroogu ja ka tõrva.

Kaasaegne rohekatuste meetod tuleneb 1960. aastatest ja seda Saksamaalt, tuues meieni tänapäeval kasutatava kihtsüsteemi. Haljas ja rohekatus on täielikult või osaliselt taimestikuga kaetud hoone katus. Taimestik istutatakse hüdroisolatsioonimembraanile. Rohekatused sisaldavad enamasti ka olulisi komponente, näiteks juurtõke ning drenaaži ja kastmissüsteeme.

Haljaskatuste vorme on kaks, seda peamisi: ulatuslikud ja intensiivsed. Neid eristatakse paigaldatud taimkatte hulga järgi. Ulatuslikud rohekatused võimaldavad toetada kuni ühte kg taimestikku m2 kohta, intensiivsed haljaskatused mahutavad kuni 7kg m2 kohta.

Teine asjaolu, mis neid stiile teineteisest eristab on just nende säilitamiseks vajalik töömaht. Intensiivsete rohekatuse haldamine nõuab palju rohkem sellega toimetamist, kuna need hõlmavad reeglina eri tüüpi taimestikku ja eeldavad koduaiale omast hooldamist. Ulatuslikud rohekatused vastupidi jäetakse looduslikult, seda ilma piiranguteta kasvama, hoolitsedes iseenda eest nagu teeb seda ka ümbritsev loodus. Seega ulatuslikud rohekatused nõuavad ainult umbrohutõrjet ja väetamist iga aastaselt.

Kokkuvõtteks mõlemad rohekatused on süsteemilt kihilised, mis loob omakorda mitmesuguste muldade ja muude materjalide abil istandikele aluse toitainete säilitamiseks. Läbi nende kihtide jäljendatakse mullaprofiili, luues seeläbi ka  drenaažiprotsessi, võimaldamaks vedelikku ohutult läbi filtreerida, toites ka samal ajal taimi.

• Rohekatused vähendavad kogunenud sademevee juhtimise vajadust äravoolu ning kanalisatsioonisüsteemide koormust.
• Taimed takistavad nii tolmu kui udu levikut, püüdes ühtlasi ka õhus levivaid paljusid saasteaineid.
• rohekatused võivad olla ka avalikud pinnad, näiteks aiad, puhkealad, mida kogukond saaks nautida.
• Luues looduslikku nö. kaitse, vähendavad rohekatused hoonesse levivat müra.
• Rohekatus annab katusemembraanile pikema eluea.
• Haljaskatused vähendavad vajaminevat energiakulu hoone küttmiseks
• Rohekatused on visuaalselt kaunis ilusamad.

Rohe ja haljaskatuse ehitamine

Haljaskatuse paigaldamiseks on tark ja õige otsus palgata vastavad spetsialistid. Silmas tuleb pidada, et võttes vastu otsuse teostada soovitud tööd ise, olete ka ise vastutav tulemuste ja tagajärgede osas, kahjustades oma katust või hullem, iseennast. Tasub ka meeles pidada, kas tegemist on lame või viilkatusega. Näitena viilkatuse puhul (mida tavaliselt nimetatakse “kaldus”) vähendab selle konstruktsioon vee võimaliku riknemise tekkeohtu, nõudes seetõttu vähem kaitsekihte. Tähtis on jälgida hoone kandevõimet ja seda kas rohekatust on võimalik paigalda olemasolevale konstruktsioonile või peab pigem eelenavalt ikkagi teostama selleks vajalikke muudatusi. Arvestada tuleks ka katuse iseärasustega, et liigne vihm leiaks kindla tee äravoolusüsteemini, vastupidisel juhul võib üleliigse niiskuse kogunemine kahjustada hoonet. Edasi tuleks kindlaks teha milline taimestiku kasuks otsustada. Ennem paigaldust on soovitatav vähemalt 4 kuud taimestikku kasvatada. Levinud reegel on, et selle eest hoolitseb tööde teostaja.

Pärast katusele kaitset pakkuvate äärte paigaldamist ettevalmistamise ajal saab algust teha ka kattematerjali paigaldamisega. Kattematerjal paigaldatakse ridade kaupa. Kattematerjalile paigaldatakse spetsiaalsed plaadid, alustades katuse madalaimast osast. Kaldkatuse puhul paigaldatakse plaadid kallakust ülespoole. Muudel juhtudel arvestatakse alguspunkti valikul sellega, kuidas soovitakse, et taimestik kasvab.

Istutamisel taimestikku, kinnitatakse need omavahel plaatide servades olevate kiirkinnitite abil. See teguviis annab meile rohekatuse kindla ja tervikliku kui ühes tükis püsimise, samas võimaldab see teguviis ka igat taime vastavalt enda vajadustele kas teisaldada või ringi vahetada. Plaadid on varustatud tugijalgadega, mis hoiavad taimed katusepinnast kõrgemal. Juhul kui kattematerjal ja muud haljaskatuse osad on paigaldatud, peab katuseservad kinnitama ja taimi ka vastavalt kastma. Reeglina enamasti ei pea haljaskatuse taimestikku veega varustama, kuid sellegipoolest aitab see esimene kastmine eelkõige neil uue keskkonnaga harjuda.